10 mm heleroheline vaba aja kunstmuru

Kunstmuru võib tootmisprotsessi järgi jagada kahte põhiliiki: survevaluga kunstmuru ja kootud kunstmuru.Selle tooraineks on enamasti polüetüleen (PE) ja polüpropüleen (PP).Kuid mõnikord kasutatakse ka polüvinüülkloriidi ja polüamiidi.

PE materjal on väga pehme ja näeb välja nagu päris muru.Seega on see klientide seas laialdaselt aktsepteeritud.See on kunstmuru jaoks kõige levinum materjal.

PP materjal on jäigem ja seda kasutatakse sageli tenniseväljakul, mänguväljakul ja muudel spordialadel.Kulumiskindlus on veidi halvem kui PE.

Kunstmuru struktuur on tavaliselt 3 kihti.

Esimene kiht: kelder.See koosneb rammitud pinnasest, kruusast ja asfaldist või betoonist.

Teine kiht: puhverkiht.See koosneb kummist või vahtplastist.Kumm on mõõduka elastsusega ja paksus on umbes 3-5 mm.Vahu kasutamise maksumus on väiksem, kuid elastsus on halb.Selle paksus on umbes 5-10 mm.See peaks saavutama paksuse tasakaalu.

Kolmas kiht on ka pinnakiht või seda nimetatakse murukihiks.Pinnakuju järgi eristatakse kuhjaga muru, ringikujulist kurrutatud nailonsiidmuru, lehekujulist polüpropüleenkiudmuru, nailonsiidist kootud läbilaskvat muru jne.

Kunstmuru sündis USA-s 1960. aastatel.See on valmistatud käsitsi meetoditega, et kasutada toorainena vinüülkeemilist kiudu.Erinevalt looduslikust murust ei ole kunstmuru jaoks vaja väetist ega vett.Seda saab kasutada 24 tundi ööpäevas, eriti sportimiseks.Seda kasutatakse laialdaselt jäähoki, pesapalli, ragbi ja paljude teiste spordialade avalikel harjutusväljakutel või lihtsalt pinnakattena sisekeskkonna kaunistamiseks.

Koos plastikrajaga on sellest saanud koolispordi ehituse standardrežiim, asendades loodusliku muru.Kuigi kunstmuru kasutusala on teatud määral piiratud sellistel põhjustel nagu spordiohutus, ala omadused ja üldsuse teadlikkus.Kuid seda on pidevalt uuendatud ja täiustatud.